Kui suured on Eesti majanduse riskid?

Eesti netoinvesteerimisseis ehk kõigi sektorite (ettevõtted, majapidamised, valitsus jm) välisnõuete ja -kohustuste koondbilanss on olnud kogu aeg negatiivne, vähemalt viimase 20 aasta jooksul, mille kohta andmed on avaldatud. See tähendab, et Eesti kohustused välismaailma suhtes on suuremad, kui meie nõuded. Samas on see näitaja viimastel aastatel kindlal sammul paranenud ehk liikunud tasakaalu suunas.

Eesti negatiivse netoinvesteerimisseisu peamiseks põhjuseks on olnud see, et siia on välismaalt tehtud suuremaid otseinvesteeringuid, kui meie oleme suutnud teha välismaale. Välismaised otseinvesteeringud on kiirendanud Eesti siirdeprotsessi, aidanud suurendada ettevõtete tootlikkust ning olnud toeks meie majanduskasvule.

Arvestades Eesti majanduse väiksust, jääb tõenäoliselt ka lähiajal meie otseinvesteeringute seis välismaailma suhtes negatiivseks. Kui vaadata Eesti jooksevkonto tasakaalu, on see alates 2009. aastast olnud kas ülejäägis või jätkusuutliku puudujäägi piires.

Eluasemete hinnad on Eestis viimastel aastatel kiiresti kasvanud. Tallinnas kiirenes möödunud aastal eluasemehindade kasv lausa 16 protsendini aastases võrdluses. Hinnakasvu põhjuseks on ühest küljest suurenenud nõudlus koos kiiresti kasvavate palkade ja madalate intressimääradega, teisest küljest aga ebapiisav eluhoonete pakkumine. Nii suurenesidki eelmisel aastal riskid eluasemeturul.

Kuna kinnisvarahinnad kasvavad keskmisest netopalgast kiiremini, on kinnisvara kättesaadavus Eestis keskmise palgasaaja jaoks viimastel aastatel halvenenud. Uute eluhoonete pakkumine on aga kiiresti suurenemas, mis peab hakkama kinnisvarahindade kasvu pidurdama. Koos eluhoonete pakkumise kasvuga suureneb ka tehingute arv. Samas on pankade laenutegevus oluliselt konservatiivsem kui viimase buumi ajal. Majapidamiste eluasemelaenujäägi kasv on sel aastal küll veidi kiirenenud, kuid see on aasta keskmisena ikka veel üsna tagasihoidlik (aastases võrdluses 3,5%).

Tööjõu ühikukulu (tööjõukulude suhe tootlikkusse) kasv on Eestis olnud Euroopa Liidu üks kiiremaid juba pikemat aega. Selle aasta esimesel poolaastal kasvaski tööjõu ühikukulu Eestis teiste ELi riikidega võrreldes kõige kiiremini. Kuna üha suurenev tööjõukulu muudab toodangu kallimaks, siis on ettevõtetel võimalus kas panna see kulu oma väljamüügihinda või vähendada kasumlikkust. Praegu on tootjahinnad peaaegu kõikides ELi riikides languses, kusjuures Eesti tootjahinnad on sel aastal langenud ligikaudu sama kiiresti kui ELis keskmiselt ning isegi kiiremini kui mitmel meie kaubanduspartneril.

Ekspordi turuosa kasvu poolest maailmas viimase kolme aasta jooksul on Eesti ELis 7. kohal ning viimase 5 aasta jooksul isegi teisel kohal (pärast Leedut). Eesti eksport on sel aastal küll tugevas languses, kuid languse taga on peamiselt 30% kaupadest (elektroonika, elekter, mustmetallid, põlevkiviõlitooted, piimatooted ja joogid), mille põhjuseks ei ole otseselt halvenenud hinnapõhine konkurentsivõime, vaid madal nafta hind, Venemaa sanktsioonid ja vähenenud nõudlus, elektroonikatoodete juures paljuski ühe ettevõttega seotud konkurentsiteemad maailmaturul ning elektritoodangu vähenemine impordi suurenemise tõttu.

Ilma nende kaupadeta Eesti eksport kasvaks sel aastal. Küll on aga näha, et ettevõtetes on koos tööjõukulude kasvuga kasumlikkus alanenud, mis langevate hindade ning suhteliselt nõrga välisnõudluse juures jätab ettevõtetele vähem ruumi investeerimiseks. Kui vaadata eesolevat paari aastat, peaks tööjõu ühikukulu kasv veidi aeglustuma, kuna vähemate töötajatega luuakse rohkem lisandväärtust (tööjõu tootlikkus paraneb) ning samal ajal püsib palga nominaalkasv 5-6% juures. See võib küll leevendada tööjõu ühikukulude kasvuga seotud riske Eesti majandusele, kuid ei ole sellele lahenduseks.  

Kokkuvõtteks. On igati positiivne, et Euroopa Komisjon jälgib liikmesriikide makromajanduslikke riske. Kolmest väljatoodud riskist kaks on Eestile olnud tõsiseks murekohaks. Aastatagune pilt vananeb aga kiiresti. Selleks, et liikmesriikide majanduste ees seisvaid riske hinnata ja vajadusel tegutseda, oleks mõistlik kasutada võimalikult uusi andmeid. Siin on ka vihje statistika tootjatele – kiiremini avaldatud kvaliteetsed numbrid aitavad parandada majanduse jälgimist ja võimaldavad teha riskide korral kiiremaid otsuseid.